Nele Peil, Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuht
Euroopa on juba pikemat aega võrdluses USA ja Hiina kasvuga suhteliselt vaesunud. Üks suhtelise vaesumise aluspõhjustest on liigne halduskoormus, mis raiskab ettevõtte ressursse. Euroopa Komisjon ja Eesti Valitsus on andnud lubaduse vähendada ettevõtete halduskoormust lähiaastatel 25%. Kui andmesisestaja aega ja tunnitasu saab kokku arvutada, siis protsessi keerukuse tõstmise kulusid on juba raskem hinnata, rääkimata alternatiivkulust ehk rahast, mida saanuks teenida investeerides ettevõtte vahendeid tootvasse töösse bürokraatia asemel.
Järgnevad mõned näited uutest EL nõuetest, mis toovad lähiaastatel kaasa kulude ja halduskoormuse kasvu kaupmeestele.
Metsade raadamise määrus on juba jõustunud ja selle laiem eesmärk on maandada riski, et palmiõli-, puidu- või lihatootmise eesmärgil võetakse maha üle maailma kaitsealuseid metsi. Metsade kaitseks kohustatakse Euroopa Liitu kohvi, kakaod, kummi, sojat, palmiõli, veiseliha või puitu sisaldavaid tooteid importivaid ettevõtteid märkima maailma kaardile, millistest metsadest on partii tooraine pärit. Keskmine ehitustarvete ettevõte peaks nädalas kaardile märkima umbes 40 000 asukohta. Tooteid on poel sortimendis kümneid tuhandeid ja partiides leidub toorainet üldjuhul mitmest või lausa tosinast asukohast maailma eri metsades. Euroopa Komisjon on andmeedastuseks hetkel välja töötamas kaardirakendust, kuhu tuleb kuuldavasti ühekaupa maailmakaardil klikkides asukohti märkida. Kui palju maksab nädalas 40 000 kliki tegemine ja partiide info kontroll kaupmehele? Täiendavalt peab kaupmees saatma enda „kontrolöri“ metsadesse kohapeale, et veenduda kas tema tarnija ei ole seal keelatud raadamisega tegelenud.
Töös on Euroopa Komisjonil parasjagu direktiiv nimega Õigus Parandamisele. Selle direktiivi eesmärk on edendada kestlikumate toodete müüki ja luua tarbija jaoks keskkond, kus vana parandamine on alati võimalik ja üldiselt soodsam kui uue ostmine. Tarbija saab õiguse nõuda tootjalt toote parandamist, kui see on tehniliselt võimalik, näiteks pesumasina või teleri puhul. Tarbijale tuleb muuhulgas väljastada teabeleht, kus on kirjas toote parandamise maksimaalne hind ja erinevad teenusepakkujad tema elukohas, kes parandusteenust pakuvad. Kui tootja on vahepeal kadunud, kanduvad parandamise kohustus ja selle eest tasumine üle jaekaupmehele, kellel ei ole üldjuhul selleks vajalikke oskusi ega varuosi. Üks näide praktilisest väljakutsest on nõue anda tootele ostuhetkel kaasa parandamise maksimaalne hind. Tavaolukorras kipub ka remondimees pakkuma erineva hinnaga alternatiive sõltuvalt sellest, mis katki läks. Vahel võib parandamine olla ebamõistlikult keerukas või kallis ja nii majanduslikult kui keskkonna vaates oleks tõhusam toode ümbertöötlusse suunata ja uus osta. Vahel on uus toode ohutum või keskkonnahoidlikum kui vana. Samuti on küsitav varuosade kättesaadavus. Euroopa Komisjoni ettepanekus puudub täna ajaraam, kui mitu (või mitukümmend?) aastat kohustuvad tootja ja jaekaupmees erinevaid tooteid parandama.