Nele Peil, Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuht.
Eesti kaubanduses on lõpuks näha esimesi paranemise märke. Tarbimine kasvab ja hinnasurve on leevenenud, kuid taastumine ei jõua kõigini võrdselt. Suurlinnades on pilt juba parem, väiksemates linnades ja maal on seis endiselt habras.
Tarbimine
kasvab, hinnad annavad veidi järele
Selle aasta
kaubanduse võtmesõnad on kauaoodatud, kuigi tagasihoidlik hinnalangus ja
tarbimise väike kasv. Seitse esimest kuud näitavad neljaprotsendilist kasvu
võrreldes möödunud aasta madala võrdlusbaasiga. Toidu hinnad juunis ja juulis
veidi langesid, eriti puu- ja köögiviljade ning piimatoodete omad. Hooajaliste
allahindluste toel odavnesid ka rõivad ning müügimahud kasvasid pisut.
Ehituskaupade turul sisulist kasvu veel ei ole kuna ehitussektor kiratseb,
paremini liiguvad kodukaubad. Kütusemüüjate kasvunumbrid on aasta jooksul olnud
sektoris parimad.
Kui need trendid
sügisel jätkuvad, võib öelda, et kaubanduse langusfaas on taandumas ja turg
näitab esimesi püsivamaid paranemise märke. Eesti jaekaubanduse
neljaprotsendiline kasv jääb küll selgelt alla Leedule, kus tarbimist kergitas
pensioniraha mahukas väljavõtmine. Eesti taastumine on aeglasem, aga selles
vaates tervislikum.
Kaupmees
võistleb tarbija raha pärast kahel rindel
Tarbijate
ostukäitumine ei ole viimase paari aastaga kuigi palju muutunud. Toidupoodides
jõuab endiselt iga teine toode ostukorvi allahindluskampaania ajal. Inimesed
käivad eri kauplustes ja kaubanduskeskustes sama palju kui varem, kuid ostavad
korraga vähem. Viie toote asemel neli. See ei ole vastuolus jaekaubanduse
üldise kasvuga: turg taastub madalalt baasilt, kuid tarbija on endiselt
ettevaatlik, võrdleb hindu ja teeb valikuid palju teadlikumalt kui enne
hinnatõusulainet.
Samas näeme
suuremates kaubanduskeskustes Tallinnast ja Pärnust Narva ja Tartuni kasvu
hoopis meelelahutuses ja toitlustuses. Kaupmehe jaoks tähendab see, et
konkurents tarbija raha pärast on muutunud palju laiemaks. Ühelt poolt liigub
suurem osa paranenud ostujõust teenustesse, reisimisse, meelelahutusse ja
väljas söömisse. Teiselt poolt konkureerib kohalik pood iga päev rahvusvahelise
e-kaubandusega. Jaemüüja konkurent ei ole 2026. aastal enam ainult teine pood
naabertänaval. Kaupmees võistleb tarbija raha pärast kahel rindel: ühelt poolt
kogu elamussektoriga, teiselt poolt üleilmse veebikaubandusega.
Valitsuse
maksupoliitikas on olnud nii tarbimist vähendavaid kui ka julgustavaid
otsuseid. Käibemaksutõus vähendas oste selgelt. Maksuküüru kaotamine tõi
kevadel ja suvel raha tagasi ka kaubandusse. Talvel neelasid inimeste kontole
lisandunud palgaraha suuresti kütte- ja elektriarved, soojemal ajal jõudis osa
sellest juba poodi, restorani ja meelelahutusse.
Viimase kahe kuu
jooksul on Eesti inflatsioon langenud Euroopa Liidu madalamasse otsa. Pärast
pikka aega ELi tipus olemist on selles oma loogika. Tarnijatel on samal ajal
üha keerulisem uusi hinnatõuse kaupmeestele üle anda. Hinnatõususurve ei ole
kadunud, kuid turul on tekkinud palju tugevam vastupanu uutele hinnatõusudele.
Kaupmehed teavad, et tarbija reageerib hinnale kiiresti ning kõrgem hind võib
tähendada väiksemat müüki.
Tugev surve hindu
all hoida tuleb ka rahvusvahelisest veebikaubandusest. Odavmüügiplatvormide
kasvutempo ei püsi lõputult endisel tasemel, kuid väga kõrge võrdlusbaasi puhul
võib ka järsk langus jätta müügimahu endiselt varasemast oluliselt kõrgemaks.
Eriti elektroonika ja kodukaupade puhul, aga järjest rohkem ka ilu- ja
moetoodetes, on rahvusvahelise e-kaubanduse hinnasurve väga tugev. Eesti
kaupmehel ei ole võimalik hinda vaadata ainult kohalike konkurentide järgi.
Tarbija telefonis on korraga terve maailmaturg. Kui sama või sarnane toode on
mõne klikiga mujalt odavamalt tellitav, ei saa kohalik kaupmees oma kulude
kasvu lihtsalt lõpphinda edasi kanda.
Ka kütusehinna
tõus ei ole seni – üsna ootamatult – Eesti toodete üldisele hinnatasemele
märgatavat mõju avaldanud. Osa kaupmehi arvab, et mõju võib jõuda kohale
sügisel. Teised leiavad, et Hormuzi väinas toimuv jääb meie lõpphindades pigem
tagasihoidlikuks.
Eestis ei
taastu kõik ühtemoodi
Üldise keskmise
taha vaadates joonistub välja ebamugavam pilt: Eesti ettevõtetel ja inimestel
läheb väga erinevalt. Ebavõrdsus kasvab ja see paistab ka kaubandusest välja.
Soodsama hinnaklassi tööstuskaupade poed võtsid raskel ajal turuosa juurde ja
neil läheb praegu suhteliselt hästi. Kallima otsa poodidel, mille põhiline
klient oli ostujõuline keskklass, on läinud märksa keerulisemalt.
Sama erinevus
jookseb läbi Eesti geograafiliselt. Suurlinnades on olukord paranenud
kiiremini, maal ja väikelinnades on ostujõud endiselt väga nõrk. Sealsetel
poodidel muutub järjest raskemaks e-kaubandusega jätkusuutlikult konkureerida.
Kaupmeeste seas on täiesti reaalne mure, et mõnes kohas tekivad poe asemele
ühel hetkel pakiautomaadid.
Regionaalpoliitiliselt
on see palju suurem probleem kui ühe müügikoha sulgemine. Kaubandus annab igas
Eesti maakonnas tööd suurusjärgus kümnendikule inimestest. Madala ostujõu ja
odavmüügiplatvormide suure kasutuse kombinatsioon võib käivitada väga lihtsa
nõiaringi: raha liigub piirkonnast välja, kohaliku ettevõtluse käive väheneb,
töökohti jääb vähem ja piirkonna ostujõud nõrgeneb veelgi. See ei ole Lõuna-,
Kesk- ja Ida-Eestis enam teoreetiline tulevikurisk. See protsess on osaliselt
juba alanud.
Kui tahame, et
elu väljaspool suuremaid linnu püsiks, peab seal olema nii töökohti kui ka
kohti, kus raha kohapeal kulutada. Kohalike kaupade ja teenuste tarbimine ei
ole ainult meeldiv regionaalpoliitiline loosung. See määrab väga otseselt, kui
suur osa piirkonnas teenitud rahast sinna ka jääb.
Sügisesse vaatab Kaupmeeste Liit ettevaatliku, kuid
kindla optimismiga. Tarbimine liigub õiges suunas ja hinnasurve on leevenenud.
Kuid taastumisest saab päriselt rääkida alles siis, kui seda on tunda mitte
ainult Tallinna ja Tartu kaubanduskeskustes, vaid ka väiksemates linnades ja
maapiirkondades.